Aeg, kuhu lendad?

Hola!

Meie esimene kliiniline praktika traumatoloogias ongi läbi saanud. Ees ootab veel 2 praktikat kahes erinevas osakonnas. Esmaspäevast alustamegi uues osakonnas, korrus kõrgemal- sisehaigustes.
Esimene nädal oli ikka üsna raske ja seda igasmõttes. Ärkamine oli raske, keelebarjäär, inimestega harjumine, patsiendid jne jne. Edasi läks aina kergemaks ja aina toredamaks. Saime juba iseseisvalt protseduure teha ja patsiendid olid ka väga vahvad ning saime nendega palju lobiseda (palju on muidugi veidi liialdus, sest ma ei saa enamus jutust eriti aru 🙂 ). Viimane nädal traumatoloogias oli isegi veidi nukker, sest osade õdedega tuli nii hea klapp. Kui ühe oma lemmik õega hüvasti jätsime, siis olid meil kõigil silmad märjad 😀 . Tegime neile ise komme ja viisime oma lemmikule Kalevi šokolaadi 🙂 .

Haiglas on päikesetõusud lihtsalt imelised.

See naine paremal on absoluutselt vaieldamatult kõige toredam, kõige inimlikum ja kõige sõbralikum hooldaja, keda ma kohanud olen.

Eelmisel nädalavahetusel külastasime Bajamari. Väike külake teiselpool saart. Läksime sinna lootuses näha ilusaid vaateid ja võimsaid laineid ning ohhh sa raks, seda kõike me saime ka 😀 . See koht on ilmselt ka surfarite üks meelispaiku, sest neid oli seal hulgaliselt (endiselt unistan surfarikarjäärist).

Seal on kohe ookeani äärde ehitatud looduslikud basseinid ning kui laine tuleb, siis viskab vett basseini ja saabki ujuda. Samuti on seal vaateplatvorm, kus saab jälgida looduse imelist vaatemängu. Mitmemeetrised lained peksavad vastu kivimüüri ning panevad turiste ahhetama 😀 .

Kirjutasin kuskil postituses siinsest paberimajandusest. Kui aus olla, siis on endiselt kaks asja õhus/tegemata/ootamisel 😀 . Ühe paberi kohta öeldi, et sellega läheb 3 nädalat. Läksime siis kolme nädala möödudes sellele järele, pidime andma ühe allkirja ja kirjutama oma aadressi ja siis öeldi, et nüüd läheb sellega veel paar päeva. Muidu poleks suurt midagi, aga see koht, kus selle kätte saab, asub meist täiesti teises kohas. Sinna peab planeerima oma teekonda trammiga või bussiga. Ühesõnaga.. siin käib kõik ikka täiesti teises tempos ning kõvasti muretumalt, kui ma harjunud olen. Kuna olime Mari-Liisiga tol päeval juba nii kaugele sõitnud, siis tähistasime oma paberi mitte kättesaamist Hispaania kohaliku magustoidu- churrosega. Magus, piklik, fritüüritud saia laadne pulk ohtra kastmega.

Sellel nädalavahetusel oleme kõik kodused, kuna meil on vaja kooli iseseisvad tööd esitada ning terve nädalavahetus on paduvihma tulnud. Laupäeval möllas ka äikesetorm ning päikest pole veel näinud.

Adios! Ja aitäh lugemast.