Tere kodumaa!

Oleme tänaseks juba 10 päeva Eestis olnud, kuid viimase postituse jaoks ei ole aega olnud. Jätkan sealt, kus eelmine pooleli jäi. 

Frankfurt’i hotell oli ilus ja mõnus, senini kõige uhkem kus me ööbinud oleme. Toas oli koguni minibaar ja suur vann :D. Olime Frankfurt’is 2 ööd, nendest esimese The Qube hotellis ja teise lennujaamas. Kui me lõpuks end hotelli sisse saime checkitud, siis oli väsimus ja tüdimus nii suur, et käisime vaid korra toidupoes(ostsime üle kaheksa kuu leiba ja kartulisalatit) ning otsustasime, et ei tee mitte midagi, vaid jääme hotelli sööma ja puhkama.

Image

Image

Järgmisel päeval vedasime oma kodinad kesklinna raudtejaama pakihoidu ning läksime Frankfurti uudistama. Kohustuslik ühine turistipilt.

Image

Image

Image

 

Image

Väljas oli mõnusalt suvine ilm, natuke jahe kuid ilus. Jalutasime mööda jõeäärt ning hiljem ka kesklinna kandis. Saksamaa tundus juba peaaegu nagu Eesti, kuid mitte päris. Tänavad olid mõnusalt Euroopalikud ja puhtad. Frankfurt’is oli üsna vähe inglisekeelseid seletusi, juhiseid ja teeviitasid, ma ei ütleks et seal just kõige kergem asjadest aru saada oli, kuid saime hakkama. Kell 22.00 läksime raudtejaama juurest bussile ning sõidsime lennujaama. Sõit ise kestis 2 tundi ning lennuk läks alles 6.50 hommikul, seega aega oli meil küll ja veel. Ma ei saa mainimatta jätta, et buss oli paksult täis portugallaseid või kuskilt sealt kandist inimesi, niiet õhtusest uinutavast bussisõidust võisime vaid unistada. Saime isegi lennujaama plastikpinkidel magada mõned tunnid ja varsti olimegi juba lennukis ning seejärel maandusime Stockholmis. Rootsist pole siia suurt midagi kirjutada. Lennujaamast läksime bussiga linna ning edasi sadamasse kus hakkas meie reisi viimane osa, 16 tunnine laevasõit. 

 

Image

 

Õhtupooliku veetsime niiImageVäsimus oli nii üüratu suur sellest nädalasest ringi reisimisest. Kui me toiduga lõpetasime, siis olime mõlemad ära joonud 2 topsi rummikoksi, ma arvan et kell oli umbes 9 õhtul ning me läksimegi magama. Uni oli pikk ja magus ning ärgates olimegi juba Eesti vetes. Hommik algas mõnusa buffet hommikusöögiga ning peale seda vaatasime tekilt kuidas Eesti tuleb aina lähemale ja lähemale, kui nüüd aus olla siis võttis silma märjaks küll. :) 

ImageEsimesed päevad Eestis olid natuke võõrad ja natuke harjumatud, kuid rõõm on tagasi olla perekonna ja sõprade keskel. Eestimaa on endiselt sama armas nagu ta enne lahkumist oli :).

Austraalia jääb meie mõtetesse igaveseks, see seiklus oli IMELINE, väärt raha, stressi ja teadmatust mis selle ettevõtmisega kaasneb. Kui kellelgi on tahtmist samuti minna ning on küsimusi, siis oleme alati valmis aitama ning mõtteid jagama.

Suur, suur aitäh kõigile, kes meie blogi lugesid ning meie tegemistest huvitusid, häid mõtteid saatsid ning pöidlaid hoidsid. Siinkohal peab blogile punkti panema. 

Nüüd võib vist uhkelt öelda, et Tehtud! 

 

Merily & Roland

Nägemist Malaisia, tere Saksamaa!

Aside

Meie kolmanda päeva hommikul tahtis Roland meid viia sööma kohalikule kuulsale turule. See koht pidavat nii populaarne olema, et inimesed on seal juba kell 5 hommikul. Kui me seal tiiru ära käisime, siis ainuke asi mida ma mõelda sain, et ma tahan sealt ära. Ma ei suuda kirjeldada seda õhkkonda, räiget räpasust ja haisu mis seal valitses. Tühi kõht kadus viie minutiga ning sama kiiresti võtsime suuna sealt minema. Pilt turu sissekäigust. Image Suundusime kohta nimega lot10, see on üli suur kaubanduskeskus mille keldrikorrus on erinevaid toidukohti täis. Rääkisin juba ammu Rolandile, et ma ei lahku Malaisiast enne, kui ma pole konna proovinud. Ja nii oligi meie hommikusöögiks konnapada tšilliga, mida serveeriti riisipudruga. Kui see pada meile lauda toodi, siis konn alles kees pajas. Liha oli maitsev, hõrk ja pehme, kuid nagu arvata võis siis konte oli suht palju. Image Malaisia kohalikud küpsetised Image Hiljem võtsime suuna Heritage parki, mis siis on lihtsalt hiigelsuur park täis ilusaid puid ja taimi ning huvitavaid linde. Image Image Image Image Peale Heritage otsustasime külastada Little Indiat. Nagu nimigi ütleb, siis on seal kõik vägagi Indiapärane. Image Image Image Tänavad on täis pisikesi poode, mis pakuvad India stiilis asju ning India muusika täidab terve linnajao. Nad valmistavad seal ise tänavatel krüsanteemidest suuri ja uhkeid lillekaunistusi, õhk on seal ilmselt tänu sellele koguaeg mõnusalt magus. Image Linnas üheks transpordi vahendiks on monorail. Mugav, kiire ja lihtne. Ummikuid pole ning alati õigel ajal õiges kohas. See on siis rong mis sõidab nö taevas. Rongi tee jookseb maapinnast ikka üsna kõrgel, kohati hakkab isegi hirmus, sest kui kurvis kallutab rong eriti vastikult. Image Maitsev õhtusöök food courtis Image Ning jalutuskäik enne hotelli jõudmist ühel kuulsamal Kuala Lumpuri toidutänaval nimega Jalan Alor. Liikuda on seal pea võimatu, sest lisaks inimmassidele liiguvad seal ka autod. Teeääred on toiduputkasi täis, teenindajad topivad sulle igal nurgal oma menüüd näkku(sõna otseses mõttes) ja üritavad sööma meelitada. Välimuselt meenutab see veidi China Towni, kuid Jalan Aloris on ainult toit. Image Ostsime 2 õuna ja läksime õhtu eel hotelli tagasi. Kuna järgmine hommik oligi meie viimane päev Malaisias, ning meie lennuk läks alles südaööl, siis lubati meil check outi teha kell 3 päeval. Otsustasime et sööme oma viimase kohaliku toidu seal samal Jalan Aloris. Hommikul oli seda kohta raske ära tunda, kõik oli rahulik ja vaikne ning kõigest paar söögikohta oli avatud. Meie viimane kohalik toit. Kana, kuivatatud kala, need pikad saia moodi asjad on Yau Tiao, kuulus Hiina praetud saia pulk.

Image

Jalutasime veel viimast korda mööda Kuala Lumpuri tänavaid ja sõitsime bussiga lennujaama. Lend läks 23.59 ning lennujaamas olime me kuskil 6 paiku, niiet ootamist ja passimist jagus päris mitmeks tunniks. Lend Frankfurti kestis 12 tundi ja nüüd me olemegi siin, täpsemalt oma hotelli fuajees ja ootame, et kell saaks kaks, sest enne ei saa check in’i teha. Ilm on jahe, mingi 15 kraadi ning sajab. Kuid üle 8 kuu on Euroopas taaskord suur rõõm olla. Valgeid inimesi on nii palju, rahatäht on tuttav, Eesti on vaid kiviviske kaugusel. See reisimine on kuidagi nii ära väsitanud, eriti on meil mõlemil kopp ees Aasia kultuurist. Saime me seda juba hea koguse Singapuris ning ka Austraalias ja siis lisaks veel Malaisia. Eesti igatsus on nii meeletult suur ning reisile ei pea lähi ajal enam uuesti minema vist. :)

2. päev Malaisias

Tänu esimesele kurnavale päevale oli uni magus ning hommikul olime energiat ning uut avastamisrõõmu täis. Kuna meil toas pole midagi, millega saaks süüa teha, isegi mitte veekeetjat siis suundusime hommikul 9 paiku tänavatele süüa otsima :D. Täpsemalt siis jalutasime sellisesse kohta  ImageJalan Petaling street, sealt sisse minnes algab China town, üks suur ja lõputu turg kus kõik kaupmehed üritavad odavaid hiina koopiaid müüa, seal leidub absoluutselt KÕIKE. Tänavad on räpased, haisevad ning üldpilt on üsna vaene, müüjad on pealetükkivad ja väsitavad, kuid sõbralikud. Image Hommikusööki sõime me tänava “restoranis” nimega Hon Kee mis on ajalooliselt üsna vana ning omamoodi kuulus, sest see koht avati 1949 aastal. Söögiks oli riisipuding sealiha ja ingveriga, külmad chilli nuudlid kana ja seesamiseemnetega ning üli magus lahustuv kohvi. ImageMitte just tavaline hommikusöök, mida me oleme harjunud sööma. Riisipuding nägi välja nagu tatt kuid maitses üllatavalt hästi. Et proovida erinevaid toite, siis me teeme alati nii, et tellime kaks erinevat rooga ning sööme mõlemast pool ja siis vahetame omavahel. Peale neid toite oli kõht ääretult täis ning edasi võtsime suuna linna poole, et siis natuke eemale sõita. Siin on kõik kuidagi nii segane, ilus, kole, vaene ja rikas, kõik käsikäes. ImageImage Sentralist sõitsime rongiga Batu caves’isse (Batu koopad), see on hindude üks populaarsemaid püha kohti väljaspool Indiat. Image ImageÜlesse viib 272 astet ning sissepääs on tasuta. Image Koobas on seest väga väga suur ning igalpool jooksevad väikesed ahvikesed ringi.  Image Image ImageImageImagePäris hea trenn oli see treppidest üles alla tatsumine, kuid kindlasti oli minek sinna väärt. Kuigi koobas oli prügine tänu ahvidele, sest nad veavad kõike söödavat ja mitte söödavat igale poole laiali ning seest haises koht uriini järele. Üldmulje jäi siiski võimas ning positiivne. Peale pikki ronimisi otsustasime osta kobara õigeid banaane. Kõigest näpupikkused, tumekollase sisuga ning väga maitsvad. Neid avalikult süüa oli üsna ohtlik, sest ahvid olid kohe kohal. ImageImage

Hiljem läksime taaskord rongile ning võtsime suuna kesklinna. Peatusime ühes kaubanduskeskuse food court’is, et kõhud korralikult täis laadida.

ImageOi kui head need toidud olid! Seal nö omleti all on riis.

Avalikes kohtades pole just kerge vetsus käia :D. Hotellis on meil nö normaalne pott.

ImageKuulsad Petronas twin towers. See oli aastatel 1998-2004 maailma kõrgeim hoone.

ImageEsialgu oli meil tegelikult plaanis osta pilet ning nende otsa sõita, et siis Kuala Lumpurit kõrgelt näha, kuid sudu rikkus selle mõtte ära. Nähtavus pole just kiita ning kõik on lihtsalt hall.

ImageJalutasime linnas ringi ning vahepeal jõudsime jäätise hot-dogi süüa.

ImageImageVahepeal jõudis juba õues pimedaks minna ning Petronase taga hakkasid värvilised purskkaevud tööle.

Image

ImageÕhtu saabudes otsustasime et läheme uuesti China towni, sest olime lugenud, et just pimedas on seal tõeline elu käimas. Ja no tõsi see oli ka. Tänavad olid igasuguseid putkasi üli paksult täis topitud, sama kaup aga erinevad hinnad. Kaubelda tasub alati, näiteks kui me Batu caves’is käisime, siis ostsin India naiselt käeketi, värskelt tehtud, istus oma kulinatega asfaldil ja muudkui vorpis ehteid, kauplesin 2 myr’i odavamaks, Roland ostis adapteri mille kauples 5 myri odavamaks. 

ImageSeadsime end ühe kohaliku toidukoha teise korruse akna alla, tellisime pudeli õlut ning praetud riisi ja jälgisime sagimist all tänaval. Alkohol on siin üsna kallis, üks pudel õlut maksab rohkem kui üks toidukord, seepärast rohkem ei raatsinudki osta.

ImageMa ei tea kuidas aeg nii kiiresti läheb, kuid hetkel on siin kell kohe kaks öösel ja ma olen üli väsinud, kuid tahtsin blogi täna kindlasti valmis kirjutada, sest siis on nö värskelt meeles. Selles postituses on pigem hulganisti pilte ning üsna pealiskaudne tekst, vabandust kuid väsimus ajab nüüd meid unemaale!

Homseni!

 

1. päev Malaisias

Nagu arvata võis, siis enne lendu saime mõlemad umbes tunnikese magada. Kuigi olime lennujaamas rohkem kui 2 tundi varem kohal, siis ei sujunud asjad üldsegi mitte nii, nagu me esialgu plaanisime. Nagu ma kuskil eelnevas postituses mainisin, siis lisaks käsipagasile ostsime ka juurde ühe 20kg pagasi. Jõudsime lennujaama, mõtlesime et igaksjuhuks kaalume oma pagasid üle ning kõik lõppes sellega et me pidime 8kg asju oma pagasist lihtsalt prügikasti viskama. Riided, karbid, pisike köögikaal, minu jalanõud ning muud pahna. Niiet praegu koosneb meie pagas paarist riideesemest ning kõik ülejäänud on suveniirid. Ja Roland arvas veel, et seda 20kg on raske täis saada. Igaljuhul, kogu selle pagasi jamaga läks meil vist peaaegu tunnike ning sealt suundusime check in’i kus järjekord oli tohutu. Saime check ini tehtud eelviimastena ning lend pidi väljuma 25 minuti pärast, kuid ees ootas meid veel passi ja turvakontroll kus oli taaskord inimesi tohutult. Ning et lisaks veel oma niigi vähest aega veeta, siis andis teenindaja meile kaks Rolandi nimelist piletit, see tähendas seda et pidime esimese korruse check ini tagasi jooksma ja mulle pileti võtma. Kogu see hommik ja magamatus, iiveldus lendamise pärast ning tühi kõht tegi hommiku üsna ebameeldivaks. Kuid lend oli ilus, sest päike just tõusis.

Image

ImageMalaisiasse jõudes oli väljas 32 kraadi ja ilge niiskus, päikest ei paistnud ning kõik on sudu tõttu ühtlaselt hall. Läbisime taaskord turvakontrollid, saime passi templid ja suundusime siis oma pagasit lindilt otsima.. ning mida polnud oli pagas. Samad kohvrid tegid lindil juba kümnendat ringi kuid uusi pagaseid enam juurde ei tulnud. Lisaks meile ootasid veel mõned inimesed samuti oma kohvreid. Lõpuks tuli mingi india mees ja võttis meie pagasikleepsud ja kadus nendega jumal teab kuhu, ning umbes 10 minuti pärast oligi meie armas kohver lindil meie poole sõitmas. Pool vigane küll, käepide ei tule enam välja, nii et vedada on nüüd seda paras piin. Eks Eestis lahti pakkides selgub, palju asju terved üldse on.

Nälg oli juba selle ajaga nii suur, et suundusime esimesse lennujaama poodi ja ostsime kaks viineripirukat, ning sealt edasi läksime bussile, mis viis meid Kuala Lumpuri sentralisse, pealinna transpordi sõlmpunkti. Liikluskultuur on siin täiesti jube. Keegi suunatuld ei kasuta, tundub, et peegleid ka mitte. Bussisõidu ajal oli juba oli meil ligi 10 napikat. Sõidureas üldse ei püsita, sõidetakse tihtilugu kuidagi kahe rea vahel, pendeldatakse joone peal. Pööratakse ette oma suva järgi.

Kõikjal olid lopsakad palmi metsad ning nende vahel suured ja koledad kortermajad. Koledamad kui lasnamäe paneelikad.

Image

 

Edasi oli vaja sealt hotelli saada. Taksojuhid juba kaugelt üritasid meid rajalt maha niita. Öeldi, et meie hotellini sõit maksab 28 Malaisia ringgit-it. Järgnes pikk jutt, et teeremondid, peab ringiga minema, keegi sinna sõita ei taha jne. Üritavad ikka korralikult turiste lüpsta. Otsisime hoopis rongijaama üles ja piletiks kõvasti odavam 1.60.

 Pisike tuba, kuid kõik vajalik on olemas. Ning asukoht on ka üsna hea.

Image

Taaskord on meil aknata tuba, sest see on odavam, kuid koridori aknast on siuke vaade

ImageKuna jõudsime hotelli umbes 4 paiku ning väsimus oli ja on endiselt kallal, siis otsustasime, et tutvume siinse ümbruskonnaga, sööme kõhud täis ja magame end homseks välja. Meie hotelli ees käivad massilised teetööd, ümberringi on väga koledad ja ilusad majad käsikäes.

Image

ImageImageImageImageImageVäike lisa eelnevalt mainitud halvale liikluskultuurile:Image

Käisime õhtul väljas söömas kah. 

Jook suhkruroost ja Hiina alss’ist(Water Chestnut). Image

Kuigi maitselt selline magus ja lääge, oli terava toidu kõrvale see isegi päris hea.

Image
Tellisime siit Wanton Noodle, kanajalad ja Laksa. Toit oli mõnusalt terav ja maitse piisavalt võõras, et oleks huvitav, aga samas mitte nii võõras, et poleks enam maitsev. Nagu näha, siis väljas söömine on siin päris odav. Kõhu saab pooleteise euroga ilusti täis.Image

Tänaseks kõik siis, tsau!

Image

Austraalias on elu üks lõputu seiklus

Ja ongi peaaegu otsa saanud meie elu siin, 8 kuud on märkamatult möödunud. Mälestusi ja häid mõtteid on palju, mida Eestisse kaasa võtta. Võin vabalt öelda, et Austraaliasse tulek oli meie elu üks parimaid otsuseid, see on paika loksutanud nii mõnedki asjad ning andnud meile hulganisti elukogemust. Siia tulek on piltlikult öeldes oma elu nullist ehitamine(meie jaoks vähemalt, sest meil polnud siin midagi ega kedagi), vaja on elukohta, tööd, mingit rutiini, mis paneks suure plaani nö paika ning sõpru ja pealehakkamist, et siis seda rutiini murda. Ma julgen öelda, et me tulime kõigega hästi toime. Ma ei ütle suurepäraselt, sest alati võiks ju paremini minna, töö leidmine võttis suhteliselt kaua aega + stress mis sellega kaasneb, kuid kõik see oli ikkagi väärt siia tulemist, meil ei ole kahetseda mitte midagi. Me oleme näinud võrratult kaunist loodust, ujunud maailma ilusamates randades, tutvunud huvitavate inimestega ning elanud koos päris printsessiga. Elanud linnas ja maal ning teinud igat sorti tööd. 8 kuud on Austraalia avastamiseks väga lühike aeg, kindlasti oleks tahtnud ka teisi kohti näha, kuid seekord läks nii.

Rolandil läks tööga seoses nii hästi, et tal lubati see viimane nädal ka töötada. Ostsime mõlemad oma viimastel päevadel suured küpsisekarbid tööjuurde ning jätsime kõigiga hüvasti :). Reedest alates on pea reisimõtteid täis, tõmbame vaikselt otsi kokku, sorteerime asju mida kaasa võtta ja mida mitte, kui terve nädalavahetus oli enesetunne rahulik, siis täna on juba väike ärevus sees. Eelmine nädalavahetus oli siuke erakordne hetk, kus kõik selle korteri elanikud olid üheaegselt kodus, seda ei ole meie siin elamise ajal enne juhtunud. Loomulikult kasutasime seda võimalust ära, ehk siis meil oli väga tore õhtu kuuekesti stabiilse jutusumina ja kerge õlleaurude seltsis. Sellel nädalavahetusel käisime Rolandiga väljas söömas ja igal pool jalutamas, nimetagem seda Austraaliaga hüvasti jätmiseks.

Tänavamuusikuid jagub kõikjale, üks põnevam kui teine

Image

Pizza ja pasta

Image

Image

Image

Image

Siin on täielik sügis

Image

Image

Homme 6.50 stardime Perthist juba Malaisia suunas. Me teame, et Indoneesias on räiged tulekahjud ning Singapur ja Malaisia on paksus sudus, kuid mis olukord seal tegelikult on, kas tänavad on “välja surnud”, kas me Malaisiast üldse sudu tõttu minema saame, sellest kõigest pole meil õrna aimugi. Loodetavasti lennukid sõidavad ning Malaisiasse nö lõksu ei jää. Käisime täna natuke taskuraha ka vahetamas

Image

Blogiga veel lõpp ei ole, kui kõik hästi läheb, siis nädala aega tuleb jooksvalt postitusi veel meie tegudest Malaisias ja Frankfurdis, kuid kui ei peaks hästi minema, siis blogime alles Eestis olles. Saksamaast nii palju, et me saabume rahvusvahelisse lennujaama aga meie lend Saksamaalt Rootsi läheb ühest teisest lennujaamast, sest me lendame odavlennuga, nende lennujaamade vahe on üle 100 km, seega teise öö oleme sunnitud lennujaamas veetma, sest lend läheb varahommikul. Esimese öö oleme hotellis.

Selline oli meie tuba eile õhtul ning hetkel näeb ta veel täpselt samasugune välja.

Image

Täna õhtul ilmselt und ei saa, sest lendamine tekitab meis mõlemis mitte just eriti rahulikke tundeid, kuid õnneks on meil veel alles Eestist ostetud palderjani tabletid. Korterikaaslane Regina küpsetas meile kooki, õhtul tuleb viimane koosistumine ja maiustamine ning kella nelja paiku viibki Siim meid lennujaama ja me oleme Austraaliast igaveseks(kuigi kunagi ei saa kindel olla) läinud. Siinkohal ongi vist meie Austraalia tegudega lõpp, järgmised postitused tulevad juba mujalt.

Ahjaa üks lahe asi mis vajab mainimist, mõned pildid meie blogist on äsja valminud inglise keele õpikus. Ilmuma peaks see vist sügisel või millalgi. Vist on inglise keele õpik gümnaasiumile, kuid ei ole 100% kindel. :), kuid raamatus oleme me igaveseks :D.

Kui kasvõi üks inimene sai meie blogi lugemisest innustust, et võtta julgus kokku ja see ära teha, siis oleme me väga õnnelikud. See on uskumatu kogemus, mis õpetab ennast tundma ning vaatama maailma avarama pilguga :).

Aitäh sulle Austraalia, kuid meie aeg on tulnud!

Hüvasti meie vana, ustav sõber !

Pühendan selle postituse eranditult meie armsale autole.

Nagu Austraalias ikka, käivad asjad kiirelt ja ettearvamatult. Roland pani üleeile auto kuulutuse internetti ning eile leidis meie neljarattaline uue omaniku. Ühe päevaga oli umbes 10 huvilist, kuid autot nägi nendest vaid üks. Müüsime selle 150 dollarit odavamalt kui ostsime, niiet kaotus pole üldse mitte suur. Mingid Iiri tüübid tulid vaatama, tegid sõitu ja kuna neil oli autot juba tänaseks vaja, siis oli raha olemas, paberid täideti ära ja oligi kõik. See käis nii ruttu, et ma ei saanud autoga hüvastigi jätta. Mina jäin tuppa süüa tegema ja Roland tegeles nendega ning kui ta tuppa tagasi tuli, siis olid käes vaid müügi dokumendid ja sularaha patakas. Meie eesmärgiks polnud auto võimalikult kallilt maha müüa, vaid pigem saada sellest nö võimalikult varakult lahti, sest auto müüdud saamine oli väga tähtis enne siit lahkumist. Ja siis me otsustasimegi, et kuna neil oli raha kohe olemas, kõik sobis, et siis miks mitte. Auto ei vedanud meid kordagi alt, läks alati ilusasti tööle ja oli muidu tubli.

Peale auto müümist oli ja on siiani kuidagi kurb ja tühi tunne, nagu oleks väga hea sõbra või pereliikme kaotanud. Kui nüüd ausalt kirjutada, siis eile peale müümist läksime parklasse ning nii kurb hakkas, et võttis pisarad päris pikaks jooksma :D, meie parkimis koht oli täitsa tühi.

Viimased päevad enne müüki panemist(värviparandused)

ImageMeie maja ees tehtud pildike

2013-06-09 11.24.10

 

Uudiseid veel niipalju, et meie kõrvaltoas on uued inimesed. Reelika startis eile Eesti poole. Hetkel elab sealt üks eestlastest paar, kes saabusid äsja Austraaliasse. Tuli kohe meie algus meelde, kui me alles saabusime, tööd pole, autot pole, rahaga ei taha ka priisata, kõik on alles uus ja huvitav, kuid nüüd läheme juba 12 päevapärast Austraaliast igaveseks minema.

Meie töödest nii palju, et Rolandil on see nädal viimane töönädal, kahjuks ühe nädala peab ta nö töötu olema, sest osakond peab kulusid kärpima. Läks niigi hästi, sest algusel lubati ainult paar nädalat tööd, kuid nädalatest said järsku mitu kuud. Seega peab ta õnneks ainult neljapäeval ja reedel bussiga tööle minema(tööle saab ta kahe erineva bussiga ja kokku kulub tund aega). Mina saan lõpuni töötada, ehk siis jäänud veel üks täis nädal. Meil tööjuures on nii palju muutusi. Öövahetus algab esimesest juulist,(mul ikka väga veab et selleks ajaks olen sealt läinud), ning kuna kellelegi ei sobi öövahetus, siis palgatakse uusi inimesi. Sagimist on palju, uusi on vaja välja koolitada, seega ma ei ole eriti kindel, et ma järgmine nädal kõik päevad tööle lähen, sest inimesi pole nii palju vaja.

Lõpp on käega katsuda, koduigatsus on meeletult suur ning samas on siit ka nii nukker ära minna. Nii palju asju on vähese ajaga juhtunud ning juhtub veel ja endiselt on palju teha enne ära minekut, pea on pulki täis ning aeg läheb liiga kiiresti. Aga kuidagi mõnus on, elu on nii kuradi huvitav ikka.

Järgmise korrani :).

Natuke Perthist ja juba Malaisiast ka

Rääkides Malaisiast, siis tundub see üsna odav riik olevat, vähemalt vaadates hotellide hindu. Nimelt broneerisime kesklinna hotelli kolmeks ööks toa ja kokku läks see maksma 64 dollarit ehk 48 eurot. Seega 8 eurot üks öö ühe inimese kohta. Hotellidega seoses oli meil mõtteid palju, esialgu plaanisime võtta midagi kallimat ja uhkemat, sest me oleme alati kõige odavamates kohtades peatunud. Teine mõte oli, et võtaks kolmeks ööks kolm erinevat hotelli, et tutvuda rohkem erinevate kohtadega, kuid leidsime kuldse kesktee. See hotell nagu mainitud on peaaegu kesklinnas ning näeb üsna hea välja sellise hinna kohta. Oli ka veel odavamaid kohti, näiteks ühes oli 40 dollarit kolm ööd, seega 5 eurot ühe öökohta inimesele. Meie plaan on ööbimiskulud madalad hoida ning raha raisata kohalikule toidule ja turistimisele. Kuala Lumpuri plaan pole meil veel päris paika pandud, kuid enamus kohti, mida me külastada tahame on juba välja vaadatud. Hetkel rohkem meie Malaisia plaanidest ei räägi, tegemised ja olemised jõuavad blogisse loodetavasti iga päeva lõpus, kui me juba Perthist lahkunud oleme.

Kui me Austraaliasse tulime, siis oli meil mõlemil kõigest üks seljakott, saime ilusasti lennukile ainult käsipagasiga, kuid Eestisse tagasi naaseme kahe seljakoti ja ühe 20 kilose pagasiga :D. Sellepärast tulid lisatasud lennupiletitel. Enne minekut on teha veel üsna palju. Lisaks sellele, et me pole veel Frankfurdile mõelnud, on vaja auto maha müüa, ei kujuta ettegi kaua ostja leidmine aega võtab, müüki ei ole me veel autot igaljuhul pannud.

Meie kodust umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel asub imeilus koht, Swan river, ilusad majad ja palju kohvikuid ja restorane See on vaieldamatult meie üks lemmikkohti kus jalutamas ja grillimas käia.

ImageImageImage

Austraalia grillimine on põhimõtteliselt lihtsalt väljas toidu praadimine. Kõikjal on gaasigrillid, mis on ka arusaadav, sest suviti on tulekahjude oht päris suur. Seda ei anna võrrelda õige grillimisega.

Me oleme siia pilte pannud oma hetkelisest korterist, kuid mitte majast väljaspoolt.

ImageJärgmise korrani :).