Esimene nädal haiglas

Hola muchachos!

Nädalad siin Tenerifel mööduvad kiiresti, nädalavahetused isegi liiga kiiresti. Veel ainult 10 nädalavahetust on siin paradiisisaarel jäänud.

Eelmine reede lõppes sellega, et praktika küsimused jäid veel lahtiseks ja keegi ei osanud täpselt öelda, et kas alustame esmaspäeval või teisipäeval. Seega, kuna olime teinud endast kõik oleneva ja pidime lihtsalt ootama uue nädala algust, otsustasime minna reedel linna ja laupäeval turistima. Käisime kolmekesti einestamas ja kokteile tarbimas 😀 , sest sangria oli mul endiselt proovimata. Ainus võimalus sangriat saada oli 500ml kannuga, sees värsked puuviljad, kuivatatud puuviljad ja jää- oii kui häää 🙂 . Hiljem käisime veel ühes kohalikus vesipiibupaaris ja nautisime Tenerife sooja õhtut.

Laupäeval võtsime suuna Tagananale. See on meie juurest umbes 14 km üle mägede, teiselpool saart asuv pisike külake koos mõnusate laineliste randade ja musta liivaga. Tervitused Piretile, kes sinna minna soovitas 🙂 . Tund aega tõsiselt jubedat bussisõitu ja maha saab otse rannas. Miks jube? .. Bussisõit kitsastel ja kurvilistel mägiteedel, kohati pilvede kohal oli üsna ebameeldiv, eriti kuna ühel pool on alati kuristik. Järgmisteks kordateks soetasin omale iiveldusvastaseid tablette, sest kaks tundi “ma vist kohe oksendan” tunnet ma enam ei suuda taluda.

Taganana loodus on tõsiselt ilus, võimas ning veidi sünge.  Tol päeval ei olnud seal päikest isegi mitte grammi eest, aga vesi oli soe ja need lained.. aii need lained. Paar tundi möllasime vees ja (mina) unistasin surfamisest 😀 .

Hiljem tegime söögikohas bussi oodates aega parajaks. Tellisime kolme peale paella ja vaatasime surfareid. Rääkides paellast siis olin enda ootused sellega nii üles ajanud. Kuna mulle riis maitseb, mereannid ka, siis arvasin, et see saab olema mingi ülim nauding aga olin üsna pettunud. Minu jaoks polnud tal mingit erilist maitset, paks ja veidra maitsega riis kus on palju erinevaid ja kohati minu jaoks liiga eksootilisi mereande. Loputasin oma paella barraquitoga alla ( kohvi koos likööri ja kondendspiimaga) ja veendusin, et ei kavatse seda enam kunagi süüa 😀 . Mereande oli sinna ikka ämbriga visatud, saime kõik kolmekesti nendest kerge üledoosi.

Esmaspäeval läksime taaskord ülikooli mingeid pabereid ajama (ma ei suuda enam järge pidada, et mis on tegamata ja mis tehtud, sest see bürokraatia on ülivõrdes õudne). Asjaajamine lõppes õnneks sellega, et teisipäeval oli meil LÕPUKS esimene praktika päev. Tuletan siinkohal meelde, et algselt pidi praktika algama 30. september aga algas hoopis 8. oktoober 😀 . Teisipäeva hommikul olime Mari-Liisiga mõlemad kergelt pabinas (kergelt on vähe öeldud) ning jalutasime julgel sammul (tegelt mitte nii julgel) enne päikesetõusu haigla poole.

Mõned minutid enne haiglasse jõudmist.

Üritan teha kokkuvõtte meie praktika nädalast. Oleme traumatoloogias, patsiendid on seal enamjaolt vanemad inimesed ning paljud on seal puusa- või põlveliigese operatsioonist taastumas (on ka mõned autoõnnetused jms). Patsiente on 27 ning nendest üks on inglane ja üks on soomlane 😀 , lihtsalt, et te teaksite. 98% patsientidest räägivad ainult hispaania keelt, seega korralik proovilepanek. Õed pusivad veidi inglise keelt ka, mõni rohkem, mõni vähem. Üritame oma asjad seal ära ajada siiski enamvähem hispaania keeles, kuigi spetsiifili asju küsime inglise keeles. Suhtumist on seal igasugust.. On õdesid, kes vabandavad, et nad ei oska inglise keelt, on õdesid, kes tahavad meiega harjutada inglise keelt ja on ka neid, kes on veendumusel, et see on meie probleem kui me neist aru ei saa ja nad ei kavatsegi muus keeles rääkida (õnneks selliseid on vähe). Praktika on kõike muud kui lihtne ja chill, kuid kindlasti arendav, kohati väga tore ja vahel ka nii hullult raske, et nutt kipub peale (eriti, kui tajud, et sind sinna eriti ei taheta). Kuid kõigest hoolimata on kõik ületatav ja ahastus käib rõõmuga käsikäes 😀 . Üritame Mari-Liisiga seal omavahel kohati Hispaania keeles rääkida, et nad ikka usuks, et me tõesti püüame anda endast parima.
Algusel saime aru, et meil hakkab olema üks kindel juhendaja- Vicente. Kuid oleme teda näinud vaid ühe korra valvet üle andmas, nii et jõlgume kõikidel õdedel pidevalt sabas ja tunneme end ebamugavalt 😀 . Kuid õnneks hakkavad nad meiega juba harjuma ja lasevad meil haavu siduda, ravimeid jagada ja lahustada ning elulisi näitajaid mõõta.
Ma ei kujuta ette, et ma seal üksinda käima peaks. Tavaliselt läheme Mari-Liisiga kella 11 ajal õue pausile, räägime, sööme ja siis on natuke veel ja ongi päev läbi. Üksinda siin olles oleks ma ilmselt peale esimest nädalat Eestisse tagasi sõitnud. Keelebarjäär teeb kohati olukorra väga raskeks (kuid meenutan, et õnneks on toredaid õdesid rohkem kui neid vähem toredaid 😀 ).

Siin pildil on tore ja mõistev seltskond, kes toetavad meid ja kes ise tahavad harjutada inglise keelt ja kes julgustavad meid rääkima hispaania keeles 😀 .

Tavaliselt hommikuti enne tööle asumist on kiire kohvipaus ja siis hakkame Mari-Liisiga patsientide elulisi näitajaid mõõtma. Ehk siis käime kahekesi vererõhu ja satuka (kui sa ei tea mis see on, siis tegelt vahet pole) aparaadiga ringi ja üritame patsientide muresid ja jutte kuulata. Olgem ausad, et kui patsiendil pole proteese suus ja ta räägib ainult hispaania keeles ja veel üli kiiresti aga samas vaikselt, siis kõige parem taktika on naeratada, noogutada ja öelda lõpuks, et okei mu tüdruk/lapsuke (või poiss) su vererõhk on korras, näeme varsti jälle 😀 . Patsiendid on meie kohta väga uudishimulikud ning pärivad kust me tuleme, mis keelt me räägime, kus see Eesti üldse asub ja mis sorti inimesed me ikkagi oleme.
Vaade palatitest on ookeanile, loodan et see aitab paranemisele kaasa 🙂 .

Ostsin omale 15€ eest snorgeldamise komplekti ja veendusin, et see oli üle pika aja parim investeering oma vaimsesse heaolusse. Olime terve laupäeva rannas ja ujusime, päevitasime ja snorgeldasime (ahh kuidas ma tahaks seda veealust maailma teieni tuua.. nii veidrad kalad, krabid, merisiilid jms).

Uued jutud juba uuel nädalal. Aitäh, et lugeda jaksad 🙂 .