Que tal?

Oleme oma praksiga nüüd siseosakonda jõudnud. Või noh, tegelikult on järgmine nädal juba viimane nädal sises, seejärel ootab ees viimane praktika, mis väidetavalt hakkab toimuma onkoloogias. Tagasi vaadates traumatoloogia praksile, siis oli see kohati ikka naljategemine ja chillimine 😀 . Sises käib nö päris töö. Meie päev möödub põhiliselt ravimeid lahustades ja neid manustades, sest neid on lihtsalt nii paganama palju (juba esimesel päeval pandi meid kohe tegutsema). Lisaks meile on osakonnas veel 3 tudengit, kohalikud õe üliõpilased, kellega vahel peab konkureerima, et kes mida teha/või näha saab 😀 . Kaks nendest on muide kolmandal kursusel ja 50+ aastates, kuid kahjuks ei osanud nad ei vererõhku ega pulssi mõõta ning palusid, et me õpetaks neid 😀 .
Kooliga veel seoses, et pidime ükspäev kursaõega tegema Tampere tudengitele esitluse. Soomlased olid nädalake siinses ülikoolis, et arutada koostöö asju vm ning nad palusid meil teha väikese ettekande, et miks me siin oleme, kuidas me siin hakkama saame jne (ehk siis reklaamima nende kooli, et vaadake teie naabritel eestlastel on siin päris tore olla). Saalis oli ca 30 inimest ning saime aru, et me kumbki pole kunagi nii paljude inimeste ees pidanud esinema ja veel inglise keeles. Siis saime aru, et ähh tegelikult see 30 inimest ja inglise keel pole üldse mingi eriline väljakutse, sest haiglas on juba vahel ühe inimese ja hispaania keelega see väljakutse tunduvalt hullem 😀 . Ühesõnaga esitlus läks meie arvates väga hästi 😀 , nad küsisid veel igasuguseid küsimusi meie käest ning ma loodan, et jätsime sellest koolist ja ka eestlaselt hea mulje 🙂 .

Käisime Rolandiga eelmisel nädalavaheusel mägedes matkamas. 14km metsikuid vaateid ning kohati väga väga hirmsat teed kinkisid meile lihasvalu nädalaks, vigastatud hüppeliigese ja palju ilusaid pilte telefonis. Esimesed paar km on mööda metsarada allamäge, kusjuures seal metsas oli täitsa Eesti metsa lõhn- seened ja kõdunevad lehed 🙂 .

Varsti hakkasid metsa vahelt juba mäed piiluma ning ning vaated läksid avaramaks. Tee kulges aeg-ajalt majade/põldude vahelt, kus saatsid meid apelsinipuud, mandariinid, sidrunid ja viinamarjad.

Sellel matkarajal oli võimalus minna läbi vanade veetunnelite, mis on rajatud mägede sisse. Selleks pidime leidma mingi punase punkri, mille juurest tee algab ning mis lõpuks ühtib meie esialgse matkarajaga. Otsisime punast punkrit kõik need 14km 😀 ja kahjuks veetunnelitesse ei saanudki. Sellest hoolimata saime korraliku elamuse, kuna see rada kulgeb mägedes, siis on ühel pool kuristik ja teiselpool mägi. Adrenaliinilaks oli ikka pidevalt , eriti pärast seda, kui ma selle raja kõige sirgemal lõigul otsustasin jalga nikastada ning paistes pahkluuga veel 6km kõndisin 😀 . Hiljem lugesime, et sellel rajal on paar matkalist surma saanud. Seal kandis on tegelikult mitmeid matkaradu, mis me lähiajal veel plaani üritame võtta.

Matk lõppes väikeses külakeses ookeani ääres. Vedasime oma väsinud kehad bussile ning loksusime tunnike bussis.

Ja vahepeal oleme kokku saanud ka sõpradega, kes siia nädalaks puhkama tulid (tsau Rass ja Krissu). Kuna siin põhjas on üsna pilvine ja jahe ilm, siis peatuvad nad põhiliselt lõunas. Eelmine nädalavahetus rentisime üheks ööks jahi ning ööbisime sadamas loksudes. Tuul oli väga-väga vali, seega terve öö rihtis ja kragises see jaht oma naaberpaate, kuid sellest hoolimata väga lahe kogemus 🙂 .

Sõidsime lõunas ringi ja tiirutasime ka vulkaan Teide ümbruses. Tuleval nädalavahetusel läheme taaskord lõunasse ning naudime sealset ilma ja väidetavalt ühte maailma parimat veeparki- Siam park. Lõunas on ikka täitsa teine kliima. Päike paistab ning täielik suvi. Siin meie kandis Tacos on vihmane, tuuline ning päikest eriti ei näegi.