Toredat uut aastat!

M: Meil siin on ilmad väga väga kuumad, mitte midagi nauditavat kui päeval on pea 40 kraadi ning tuult pole ollagi. Rannas on liiv nii kuum, et paljajalu käia ei saa, siuke tunne et jalad võtavad kohe tuld. Ööd on väga mõnusalt jahedad, kuid kahjuks see jahedus miskipärast tuppa ei jõua. Kuigi me elame neljases toas, magab siin öösiti tihti 5 inimest, sest tüdruk meie toast on omale silmarõõmu leidnud. Kujutage ette umbes mingi 2,5X4 meetrit ruumi, kaks nari, õhku pole ja ainult üks pisike ventilaator on põrandal. See tähendab tuba täis higistavaid inimesi. Me lahkume siit hostelist viiendal. Läheme kesklinna omasse, sest see on kõvasti odavam ning seal oleme ainult kahekesti toas. Natuke kurb on ka, sest me kohtasime siin väga lahedaid ja huvitavaid inimesi üle maailma, kellega me hakkasime hästi läbi saama. Kuid eks me kohta selliseid veel ja veel :).
Uue aasta võtsime vastu rannas. Läksime keskööks ookeani äärde, sest arvasime et sealt on ilutulestikku paremini näha. Aga tegelikult oli nii, et ei olnud mingeid rakette kuskil. Mõned üksikud inimesed oma aias lasid midagi ning see oligi kõik. Tunne on siuke nagu 1 aasta oleks vahele jäänud, ei saanud aru, et jõulud olid ning aastavahetus kadus ka kuskile ära. Rahvast oli siin päris palju ning kogu õhtu oli lõbus, see kõik meenutas pigem Jaanipäeva, grill ja õlu ning soe suveõhtu.
Tööst rääkides, siis oleme ikka spa-s. Umbes 3 nädalat on vist seda tööd jäänud, sest siis hakkavad puhkused läbi saama ning meid sinna enam vaja pole. Peale seda on meil plaan kuskile farmitööle tagasi suunduda, loodetavasti siit Dunsborough kandist ära sõita, sest tahaks vaikselt lõunapoole edasi liikuda.
Meie neegrinaisest ülemus Agnes on pärit Papua Guinea saarelt, see asub Austraaliast põhjapool. Tal on olnud päris uskumatu elu. Nimelt, Papua Guinea saarel on osades kohtades pärismaalased. Inimesed elavad hõimudes, kütivad ning ei oska inglise keelt. Seal saarel pidi kokku olema üle 2000 erineva keele, mida sealsed elanikud räägivad. Samuti on seal kohti, et kui vale inimene ületab pärismaalaste elukoha piiri (nad valvavad puude otsas oma maid), siis võetakse tal pea kohe maha. Seal on ikka veel kannibalism. Agnese isa oli Papua Guineas nende piirkonnas kuningas, aga ta isa ning ema on surnud, seega tal on seal saarel palju maad ning samuti ka raha. Ta on käinud kuskil Ameerikas mingit aega koolis ning siis abiellus Austraallasega. Nad olid 10 aastat õnnelikus abielus ning elasid oma unistuste kodus, kuid kõik läks metsa. Nad lahutasid mõned aastad tagasi ning samal ajal suri Agnese õde rinnavähki. Ta alustas oma firmaga (seesama koristusfirma kus me töötame) ning kolis üksi oma uude uhkesse korterisse. Tal on väga pöörane ja kohe kindlasti üsna uskumatu elu. Agnes on väga elava iseloomuga nagu tumedanahalistele kohane. Ta suhtleb meiega nagu ta oleks meid tundnud terve oma elu. Kuna ta käib väga tihti väljas pidudel, veedab palju aega sõpradega ning lihtsalt naudib elu, siis räägib ta meile koguaeg oma naljakatest juhtumitest. Pidime talle peale uut aastat millalgi külla minema grillima ning ta lubas meile oma keelt õpetada ja kultuuri lähemalt tutvustada. Rahaga ta ei koonerda. Ta ütles, et kui me kunagi ära sureme, siis me ju ei võta seda endaga hauda kaasa, miks mitte siis seda nautida ning lubada omale kõike. Kes siis siukest elu omale ei tahaks, tore et vähemalt kellelgi see võimalik on :).
Siuke meie hetkeline elu siin Austraalias ongi.
Ja head uut kõigile meie poolt :).