1. päev Malaisias

Nagu arvata võis, siis enne lendu saime mõlemad umbes tunnikese magada. Kuigi olime lennujaamas rohkem kui 2 tundi varem kohal, siis ei sujunud asjad üldsegi mitte nii, nagu me esialgu plaanisime. Nagu ma kuskil eelnevas postituses mainisin, siis lisaks käsipagasile ostsime ka juurde ühe 20kg pagasi. Jõudsime lennujaama, mõtlesime et igaksjuhuks kaalume oma pagasid üle ning kõik lõppes sellega et me pidime 8kg asju oma pagasist lihtsalt prügikasti viskama. Riided, karbid, pisike köögikaal, minu jalanõud ning muud pahna. Niiet praegu koosneb meie pagas paarist riideesemest ning kõik ülejäänud on suveniirid. Ja Roland arvas veel, et seda 20kg on raske täis saada. Igaljuhul, kogu selle pagasi jamaga läks meil vist peaaegu tunnike ning sealt suundusime check in’i kus järjekord oli tohutu. Saime check ini tehtud eelviimastena ning lend pidi väljuma 25 minuti pärast, kuid ees ootas meid veel passi ja turvakontroll kus oli taaskord inimesi tohutult. Ning et lisaks veel oma niigi vähest aega veeta, siis andis teenindaja meile kaks Rolandi nimelist piletit, see tähendas seda et pidime esimese korruse check ini tagasi jooksma ja mulle pileti võtma. Kogu see hommik ja magamatus, iiveldus lendamise pärast ning tühi kõht tegi hommiku üsna ebameeldivaks. Kuid lend oli ilus, sest päike just tõusis.

Malaisiasse jõudes oli väljas 32 kraadi ja ilge niiskus, päikest ei paistnud ning kõik on sudu tõttu ühtlaselt hall. Läbisime taaskord turvakontrollid, saime passi templid ja suundusime siis oma pagasit lindilt otsima.. ning mida polnud oli pagas. Samad kohvrid tegid lindil juba kümnendat ringi kuid uusi pagaseid enam juurde ei tulnud. Lisaks meile ootasid veel mõned inimesed samuti oma kohvreid. Lõpuks tuli mingi india mees ja võttis meie pagasikleepsud ja kadus nendega jumal teab kuhu, ning umbes 10 minuti pärast oligi meie armas kohver lindil meie poole sõitmas. Pool vigane küll, käepide ei tule enam välja, nii et vedada on nüüd seda paras piin. Eks Eestis lahti pakkides selgub, palju asju terved üldse on.

Nälg oli juba selle ajaga nii suur, et suundusime esimesse lennujaama poodi ja ostsime kaks viineripirukat, ning sealt edasi läksime bussile, mis viis meid Kuala Lumpuri sentralisse, pealinna transpordi sõlmpunkti. Liikluskultuur on siin täiesti jube. Keegi suunatuld ei kasuta, tundub, et peegleid ka mitte. Bussisõidu ajal oli juba oli meil ligi 10 napikat. Sõidureas üldse ei püsita, sõidetakse tihtilugu kuidagi kahe rea vahel, pendeldatakse joone peal. Pööratakse ette oma suva järgi.

Kõikjal olid lopsakad palmi metsad ning nende vahel suured ja koledad kortermajad. Koledamad kui lasnamäe paneelikad.

Edasi oli vaja sealt hotelli saada. Taksojuhid juba kaugelt üritasid meid rajalt maha niita. Öeldi, et meie hotellini sõit maksab 28 Malaisia ringgit-it. Järgnes pikk jutt, et teeremondid, peab ringiga minema, keegi sinna sõita ei taha jne. Üritavad ikka korralikult turiste lüpsta. Otsisime hoopis rongijaama üles ja piletiks kõvasti odavam 1.60.

Pisike tuba, kuid kõik vajalik on olemas. Ning asukoht on ka üsna hea.

Taaskord on meil aknata tuba, sest see on odavam, kuid koridori aknast on siuke vaade

Kuna jõudsime hotelli umbes 4 paiku ning väsimus oli ja on endiselt kallal, siis otsustasime, et tutvume siinse ümbruskonnaga, sööme kõhud täis ja magame end homseks välja. Meie hotelli ees käivad massilised teetööd, ümberringi on väga koledad ja ilusad majad käsikäes.

Väike lisa eelnevalt mainitud halvale liikluskultuurile:

Käisime õhtul väljas söömas kah.

Jook suhkruroost ja Hiina alss’ist(Water Chestnut). 

Kuigi maitselt selline magus ja lääge, oli terava toidu kõrvale see isegi päris hea.

Tellisime siit Wanton Noodle, kanajalad ja Laksa. Toit oli mõnusalt terav ja maitse piisavalt võõras, et oleks huvitav, aga samas mitte nii võõras, et poleks enam maitsev. Nagu näha, siis väljas söömine on siin päris odav. Kõhu saab pooleteise euroga ilusti täis.

Tänaseks kõik siis, tsau!