Töö, kus sa ometi oled?

Nagu pealkiri juba vihjab, siis ei ole meil veel õnne olnud. Teisipäevast reedeni on meil aktiivne töö otsimine käinud. See tähendab nüüdseks juba kümnetele ja kümnetele tööpakkumistele internetis kandideerinud, külastanud umbes 10 tööbürood millest seitsmesse oleme oma cv-d jätnud. Samuti need kaks hotelli ja restoran, kuhu ma oma cv-d jätsin. Nagu Austraallastele kohane, nad võtavad sind vastu suure laia naeratusega ja räägivad sulle ilusat juttu ning lubavad kahe päeva jooksul ühendust võtta ning sinna see asi jääbki. Kui Eestis on nii, et mida rohkem sa kuskile asutusse helistad ja peale käid, seda halvema mulje sa jätad, siis siin muudmoodi tööle ei pidavadki saama. Tuleb koguaeg helistada ja ennast meelde tuletada, et nad saaksid aru, et huvi on ikka tõsine. Oma suurema osa reedest olime tööbüroos nimega Aussi jobs. Ma eelmises postituses mainisin, et seal on alati palju rahvast ning et tuleb kaua oodata. Mõtlesime, et kaotada pole midagi, läheb kaua läheb, vahet pole kuna töötul inimesel aega küll. Olime seal umbes kell 10.20 hommikul, kümme minutit enne avamist. Järjekord oli juba uksetaga, saime 13-nda positsiooni. Kell läks ja läks ning kui kell sai 10.40, siis oli uks ikka kinni aga järjekord tänaval pikenes iga sekundiga. Inimesed, kes mööda kõndisid jäid seisma ja vaatama, seal järjekorras seismine mingi paarikümne inimesega on omatte kogemus. Lõpuks saime sisse, sees oli juba mingi 15 inimest. Kõik toolid, mis seal büroos on, hõivatakse esimese 10 sekundiga, seega enamus istusid lihtsalt põrandal, nii ka meie. See oli üsna väike akendeta ruum ning konditsioneer tegi selle häirivalt jahedaks. Ruum mahutas endasse umbes 60 inimest, kõik suures töölootuses. Istusime seal põrandal kõik kenast kokkulitsutud ning ootasime, et Anissa hakkaks vabu töökohti välja karjuma. See käib siis nii, et hommikul teatatakse kõigile vabadest töökohtadest ning eelisjärjekorras võetakse neid inimesi, kes on sinna mingi kindla tööpärast tagasi kutsutud, siis järgmised on need, kes on end ära registreerinud ning alles siis on täitsa uued näod. Kuna me olime seal esimest korda, siis soovitati hiljem tagasi tulla, kuna me pole eelisjärjekorras ning ootamist jaguks tundideks. Läksimegi siis minema, tiirutasime kesklinnas ringi ja kuulasime erinevaid tänavamuusikuid. Neid on siin põhitänavatel iga paarikümne meetri tagant, üks parem kui teine. Aeg läks kiiresti, tegime pargipingil lõuna oma tuunikala võileibadega ja suundusime tagasi Aussi Jobsi. Inimesi oli kõvasti vähemaks jäänud ning koos nendega ka vabu töökohti, kuid meie eesmärk oli lihtsalt jutule saada ning end ära registreerida, et oleks natukenegi suurem võimalus mingit tööd saada. Istusime seal umbes kella poole kolmest kuni poole kuueni. Kinni pannakse see tegelikult neljast, kuid kes kolmepaiku kohale tuleb ja viitsib oodata, siis tegeletakse sinuga hoolimata kellaajast. Küsiti tüüpilisi küsimusi nagu eelnev töökogemus ning soovitud ametikohad jms. Kuna see büroo tegeleb peamiselt selliste tööde vahendamisega, mis on linnast väljas ehk igasugused farmitööd, siis suurt lootust nagu ei antud. Farmipäevade tegemine pole meile oluline, kuid ütlesime et kui oleks mingi kindel töökoht maal vähemalt 3 kuud, siis me oleme igaljuhul nõus. Ja sellega asi piirduski. Soovitati esmaspäeval 10.30 taas kohal olla, et kuulata vabu töökohti. Nii me ilmselt teeme ka. Kuna see terve nädal on olnud üsnagi stressirohke ning ainuke asi, millele me mõlemad hetkel mõelda suudame on TÖÖ, siis suundusime otse poodi. Lubasime omale üle pika aja mõned õlud, mida nautisime jõeääres pargis istudes ja suuri maju vaadates.

image

Kuna nädalavahetusel on enamus bürood suletud, siis ainus mis me teha saame on internetis töökuulutusi sirvida ja cv-si saata. Magasime täna (laupäeval) kaua ning peale hommikusööki ja töökuulutuste vaatamist läksime randa. Lähimad rannad on kuskil pooletunni autosõidu kaugusel. Käisime kohas nimega Cottesloe beach.

image

Seal oli parasjagu igasuguste skulptuuride väljapanek.

image

image

Oii kui mõnus värskendav oli seal vees 🙂 (ärge väga kadedad olge, ega Eesti suvigi enam mägedetaga pole). Kuna kogu selle ajajooksul, mil me siin Austraalias olnud oleme, ei ole me kunagi proovinud klassikalist Fish and Chips toitu, see on siin ning ka enamus maailma paikades väga levinud kiirtoit. Friikartulid ja kala, mõlemad rasvas uputatud.

image

Sõime selle kahepeale, sest esiteks see kogus on ühele liiga suur ja teiseks, meil polnud rohkem raha kaasas :D. Maksime selle eest 13 dollarit ning kõik ainult metallrahas, mis me autost ja taskutest leidsime. Ning nüüd oleme jälle kodus tagasi, arvuti ja telefon käes ning otsime tööd. Tunne on siuke, et ei oska peale ootamise enam midagi teha, kannatust peab jaguma ning alla ei tohi anda, kuigi vahel tuleb ikka päris lootusetu tunne peale. Loodetavasti toob algav nädal uusi ja paremaid uudiseid :).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s